Väljaanne arhitektuuri ja koreograafia ristumispunktidest
Koostöös tantsija-koreograafi Saile Johanna Langsepaga
A publication on the intersections of architecture and choreography
In collaboration with dancer-choreographer: Saile Johanna Langsepp
Toetab/Supported by:
Ruumi olemasolu on liikumise eelduseks. Kõige metafüüsilisemal tasandist alustades on esmalt vaja ruumi, kus olla ja alles siis saab hakata selles liikuma. Tantsus võib olla suhe ruumiga ruumi kaotav ja ruumi esiletõstev. Tühi lava ei loo takistusi ja liikumine on piiratud alles tühjuse lõppemisega. Selles kohas, vanas lagunenud majas, on ruum killustunud ehitusmaterjali ette, taha ja vahele. Vaba ruumi justkui polegi. Mida see tähendab tantsija jaoks?
Saile Johanna Langsepp: Tühjus on tantsija jaoks potentsiaal ja esmapilgul sama hädavajalik kui kunstnikule tühi pind, millele maalida. Siiski on Ruumikoreograafia projekt “Pärand” väga erinev ja laguneva maja lõputult keeruline maastik avaneb põneva, kuigi problemaatilisena liikumise jaoks. See, mis minule muudab piiratuse potentsiaaliks, on valitud formaat: stoppkaadrid dünaamilise jada asemel. See võimaldab olla tundlik ja empaatiline ruumi suhtes, mitte mõista hukka ja karta tema probleeme: klaasikillud saepuru sees, roostetanud naelad laialivedelevates lauajuppides, ebatasane ja sisselangenud põrand, mahakantud mööblitükkide teravad nurgad, mis igal sammul ootamatult ette jäävad. See nõuab tantsijalt leidlikkust ja rahulikkust ning mis ehk kõige olulisem: tähelepanelikkust ja kohalolu.
Film võimaldab edasi anda liikumist, aga foto loob pause, stoppkaadreid jälgitava ülemineku asemel. Kas ja kuidas paneb see teisiti liikuma?
SJL: Foto kasutamine koreograafia edasiandmiseks tõelise liikumise asemel on põnev väljakutse ja sugugi mitte võimatu ülesanne. Seda tõestavad ka teistes staatilistes meediumites loodud teosed läbi ajaloo. Kõige suurema lisaväärtusena tooksin välja tantsukunsti valguses foto puhul ebatavaliste kohtade orgaanilise kasutamise võimalikkuse. Näiteks oleks väga raske pääseda katusetala otsa või põrandata ahjunurka dünaamilisse pingestatud asendisse sellisel moel, et see teeniks koreograafiat ja ruumiga suhestumist ebaproosaliselt ning soovitud tundega. See oleks lihtsalt tehniliselt väga keerukas ja sunniks mööda vaatama ruumi enese omadustest, siinkohal seega piirangutest, mida lagunev maja seab oma olemusest lähtuvalt.
Liikumine oma algeesmärgist ja sihtotstarbest teisenenud ruumis saab samuti olla vaid teisenenud kujul. Nii nagu elatud sammud lagunevas majas on peatunud ning tema aeg liikub teistes tähendustes ning ilmingutes, saab ka koreograafia seal sündida oma dünaamika teisenenud ilmingutes. Leian, et stoppkaadrid oma väliselt seiskunud, kuid väljendatud dünaamika kaudu sisemiselt elusa ajamõõtmega haakuvad hästi maja enda teisenenud ajavooga.
Kas arhitektuur on tantsija jaoks alati lava?
SJL:Küsimus seisneb eelkõige selles, mida tähendab lava. Kas lava tähendab kohta, mis nõuab pealtvaatajaid? Või tähendab see sfääri, piirkonda, ruumi, millele tantsija soovib anda teise tähenduse ja tasandi kui antud ruumil oli enne? Lava kui avatud mõtteline raam, millesse asetada tantsukunst. Mulle meeldiks vaadelda teist pakutud varianti ehk lava kui mõtteline raam tantsija jaoks ja selle valguses ütleksin, et ruum ja mitte ainult inimloodud ruum ehk arhitektuur võib tõesti alati saada lavaks.
Ja kuigi lava võiks olla piiritu, siis sellisele kitsendusele nagu määratletud ruum annab väärtuse mõttelise võimalikkuse loomine: “lava” võib toetada ja kontsentreerida tantsija tegevust soodustava pinnasega, mis on eraldatud ülejäänud reaalsuse lõpututest võimalikkustest. Mõnikord pärssib piirideta potentsiaali tajumine konkreetse väljundi loomist, justnagu ookeani ääretuses pole otseselt põhjust eelistada ühtegi suunda.
Koostöö arhitektiga avab aga koreograafia kui liikumiskunsti ja tantsija kui isiku jaoks täiesti uued perspektiivid ja vaatenurgad. See on väga rikas maailm, mis inspireerib ja paneb teadvustama ruumi nüansse, mida muidu ei oskaks märgata ning selle kaudu võimaldab hoopis uut ja mitmekihilisemat, tundlikumat suhestumist ruumis, milles liigutakse. Võib-olla tuleks see tantsijatele kasuks, kui neil avaneks võimalus mõtestada ruumi, milles nad liiguvad, mitte ainult probleemina ja takistusena, vaid lähtudes selle otstarbest, tähendusest ja eesmärkidest. Isegi kui ruum on loodud sihtotstarbeliselt tantsimiseks, on paljudel arhitektuursetel valikutel siiski palju muid põhjuseid ja põhjendusi, mis tulenevad ruumiloome erialaspetsiifikast, mitte tantsija omast. Koostöö arhitektiga aitab adekvaatsemalt tajuda seda reaalsust ja impulsse ruumide ülesehituses, mis on väga huvitav mitte ainult tantsukunsti seisukohast, vaid ka inimlikust, kuna inimestena elame ja liigume me kõik suure osa elust ruumides, mis on loodud arhitektide poolt.
Koostöös arhitektiga kerkib uutest teadmistest esile inspiratsioon uuteks joonteks ja silm avaneb teistele võimalustele tänu sellele, kuidas õpid nägema eksperdi kaudu ruumi teisena, uuena, palju sügavamana nii tehnilisel kui mõtestatuse tasandil. See koosloome projekt viib fookuse arhitektuuri kui mitte enesestmmõistetavuse, vaid sihtotstarbeliselt ja läbimõeldult loodud nähtuseni.
arhitekt küsib
The presence of space is a prerequisite for movement. Starting from the most metaphysical level, space is firstly needed to exist in and only then can one start moving within it. In dance, there can be a relationship with space that either loses or highlights it. An empty stage does not create obstacles, and movement is only constrained by the end of emptiness. In this place, an old dilapidated house, space is fragmented by construction material scattered around, in between, and behind. Free space seems almost non-existent. What does this mean for the dancer?
Saile Johanna Langsepp: Emptiness is potential for the dancer and is initially as essential as a blank canvas for a painter. However, the "Heritage" spatial choreography project is very different, and the endlessly complex landscape of the decaying house opens up intriguing yet problematic possibilities for movement. What turns limitation into potential for me is the chosen format: still frames instead of a dynamic sequence. This allows for sensitivity and empathy towards space, rather than condemning and fearing its problems: shards of glass within sawdust, rusted nails in scattered wooden planks, uneven and sunken floors, sharp corners of discarded furniture unexpectedly appearing at every step. This demands resourcefulness and calmness from the dancer and, perhaps most importantly, attentiveness and presence.
Film can convey movement, but a photo creates pauses, instead of following continuous sequences. Does this make movement different?
SJL: Using a photo to convey choreography instead of actual movement is an exciting challenge and by no means an impossible task. This is evidenced by works created in other static mediums throughout history. The greatest added value, particularly in the context of dance, is the possibility of organically utilizing unconventional spaces in photography. For instance, it would be very difficult to climb onto a roof beam or into a floorless corner in a dynamically tense position in a way that serves choreography and spatial engagement proportionately and with the desired feeling. This would simply be technically very complex and would overlook the inherent qualities of the space itself, hence the limitations imposed by the decaying house's nature.
Movement in a space altered from its original purpose can also only exist in an altered form. Just as the steps taken in a decaying house are halted and its time moves in different meanings and manifestations, choreography can emerge there in its altered dynamics. I find that still frames, with their externally static but internally dynamic expression, align well with the house's altered flow of time.
Is architecture always a stage for the dancer?
SJL: The question primarily revolves around what "stage" means. Does it imply a place that demands an audience? Or does it represent a sphere, region, or space in which the dancer seeks to imbue with a different meaning and dimension than the space had before? Viewing the latter interpretation, i.e., the stage as a conceptual frame for the dancer, I would say that indeed, space, and not just human-made space or architecture, can always become a stage.
And while the stage could be boundless, creating a mental possibility within such constraints as defined space adds value: the "stage" can support and concentrate dancer activity with a supportive ground that's separated from the infinite possibilities of the rest of reality. Sometimes, perceiving boundless potential can hinder the creation of specific outputs, just as in the vastness of the ocean, there's no direct reason to prefer any one direction.
Collaboration with an architect opens up entirely new perspectives and angles for choreography as a movement art and for the dancer as an individual. It's a very rich world that inspires and prompts awareness of nuances in space that one might not otherwise notice, thus enabling a new and more multi-layered, sensitive engagement with the space in which one moves. Perhaps it would benefit dancers if they were given the opportunity to conceptualize the space in which they move not only as a problem or obstacle but based on its purpose, meaning, and goals. Even if a space is purposefully created for dancing, many architectural choices have numerous other reasons and justifications stemming from the specificity of space creation, not necessarily from the dancer's perspective. Collaboration with an architect helps to more adequately perceive this reality and the impulses behind space constructions, which is very interesting not only from the standpoint of dance art but also from the human perspective since, as humans, we live and move through spaces created by architects.
Collaboration with an architect brings forth new knowledge, inspiring new lines of thought, and opens one's eyes to other possibilities by learning to see space differently, anew, and much deeper both technically and in terms of meaning. This collaborative project shifts the focus towards architecture not as a given, but as a purposefully and thoughtfully created phenomenon.